Keermevaltsimise klassifikatsioon ja omadused

Keermevaltsimine jaguneb kasutatavate stantside alusel peamiselt kahte kategooriasse: keermevaltsimine ja keerme treimine. Sõltuvalt etteandemeetodist saab keerme keeramise edasi jagada mitmeks vormiks. Aksiaalkeerme rullimisel liiguvad rullid piki tooriku telge, moodustades keerme. Keerme tangentsiaalne valtsimine, tuntud ka kui planetaarkeerme rullimine, hõlmab rullide lõikamist tooriku külge küljelt. Radiaalse keermega valtsimisel kasutatakse keerme moodustamiseks ühe pöördega kahte või kolme rulli. Samuti on olemas pearullimine, mida tavaliselt leidub automaatsetel treipinkidel, mis kasutavad mitut ühtlaselt jaotatud veereratast.

Keerme rullimisel on mitmeid eeliseid. Selle pinna karedus on parem kui treimisel, freesimisel ja lihvimisel. Valtsimisel tekkiv töökarastus suurendab niidi tugevust ja kõvadust. Sellel protsessil on kõrge materjalikasutus, kõrge tootmistõhusus ja seda on lihtne automatiseerida. Lisaks on valtsimisvormidel pikk kasutusiga.

Keerme rullimisel on ka teatud piirangud või erinõuded. Tooriku materjali kõvadus ei tohiks üldjuhul ületada HRC40 ja tooriku kõrge mõõtmete täpsus on vajalik. Valtsimisvormidele seatakse kõrged täpsus- ja kõvadusnõuded, mis muudab valmistamise keeruliseks ning üldiselt ei sobi see asümmeetrilise hambaprofiiliga keermete valtsimiseks. Töötlemise parameetreid tuleb rangelt kontrollida. Liiga palju veerevaid pööreid võib põhjustada madalat efektiivsust, keerme eraldumist või rist{5}}keerme teket, samas kui liiga vähesed pöörded võivad põhjustada ümarate keermete --väljumist või stantsi eluea lühenemist. Levinud töötlemisdefektid hõlmavad pinnapragusid, kriimustusi, ristkeerme-ja keermete osalist-ümmargust välja{11}}.